Kuulasin üks päeva Mis mõttes? podcasti teemal “Huumor ja vaimne tervis.” See, et nali ja naer on kasulik inimese füüsilisele ja vaimsele tervisele teame me ju kõik. Nüüd on teaduslikult uuritud ka seda, et positiivsemad inimesed elavad ligi 7 aastat kauem. Antud uuring viidi läbi kloostrites, et tagada ühtne keskkond uuritavate seas. Kloostrisse tulekul kirjutasid inimesed oma senisele elule hüvastijätu kirja, milles siis uuriti inimeste sõnakasutust, negatiivsete ja positiivsete sõnade esinemist ja üldse üldist kirjastiili. Kuna uuring oli väga pikk, siis saadigi infot, et need, kes olid vaadanud oma elu läbi positiivsete nootide, elasid ka teistest kauem.
Sõnal on suur jõud! Kui palju Sina oma elus jälgid oma sõnakasutust? Sõna mõjutab meie seisundit ja seisund loob mõtted, valikud, tegutsemise ning tulemuse.
Kui sa loed neid sõnapaare, mis tunne Sul tekib? Ma pean, mul tuleb, olen sunnitud, on vaja, olen kohustatud. Tekib tunne, et midagi tuleb justkui vastumeelselt lihtsalt ära teha, seega tulemus ja enesetunne selle juures on pigem raske.
Kui sa loed neid sõnapaare, mis tunne Sul tekib? Ma võin, ma saan, ma oskan, ma suudan, ma soovin, mul on võimalus. Kohe tekib selline väestamise tunne, et mul on justkui valik ja selleks, et mu elu oleks tore, ma lähen ja teen. Puudub vastupanu asjale, kui ma tean, et mul on võimalus seda teha.
Milline on sinu keelekasutus ja sõnavara? Kutsun sind üles jälgima oma sõnavara ja tegema näiteks nädala jooksul märkmeid, et kas kasutad pigem raskeid või kergeid sõnu. Kui oled saanud mingi pildi ette, siis proovi teadlikult mõned päevad kasutada ainult positiivse alatooniga sõnu ka asjade juures, mida on vaja lihtsalt ära teha. Naerujoogas on ütlemine „FAKE IT, TILL YOU MAKE IT,“ sest meie keha ei tee vahet, kas me naerame päriselt või mängult, aga kõik head protsessid hakkavad ikkagi tööle. Usun, et sama on ka positiivse keelekasutusega, alguses raske, ebamugav võib olla ka võlts, aga see tunne, mis alateadlikult kehas tekib salvestub ikkagi ja hakkab sulle looma juba varsti paremat olemist. Kas Sa pead tööl käima või sa tegelikult tahad ja sul on võimalus seda teha?
Läbi positiivse sõnakasutuse loome endale kergema seisundi ja see annab jõudu vaadata asju hoopis teise nurga alt. Meie keha ja aju ei lähe blokeeringusse ja me näeme senistes rasketes olukordades hoopis uusi vaatenurki. Ja läbi selle tuleb ilmselgelt ka nali, naer ja naeratamine lihtsamalt. Õnnelik inimene teab oma vastutust oma elu eest. Nii nagu ütleb ka vanasõna, et iga mees on ise oma õnne sepp!
Kas ma pean igal hommikul ärkama või mul on võimalus iga hommik alustada seda imelist elu jälle uuelt lehelt ja uute võimalustega. Valik on ju alati Sinu!
Kuna ikka ja jälle tekitab see sõna segadust, siis otsustasin täna kirjutada teile polüteraapiast.
Mis on polüteraapia? Polüteraapia keskendub inimesele, kui tervikule, et aidata tal korrastada ja tervendada oma elu igat aspekti, alustades oma sisemaailmast. See on praktiline töö iseendaga. Mida see siis tähendab? Vastavalt esimesel kohtumise lahti rullunud teemadele ja sinu enda soovidele, leiame praktilised harjutused, mis aitavad sul ennast lahti arutama hakata. Antud harjutused, mida ma nimetan ka kodurõõmuks, aitavad sul hakata ennast märkama ja iseendas kohal olema. Millised on sinu igapäeva mõtted, milliseid emotsioone valdavalt koged, mis ärritab, mis uskumusi ja harjumusi sa endaga kaasas kannad? Läbi märkamise tekib teadlikkus ja avaneb sulle võluvõti neid asju hakata tegema uutmoodi.
Terapeut ei ole inimene, kes sulle lahendused kätte viskab, vaid minuga koos toome need asjad nähtavale, leiame üles sinu enda kadunud ressursid ja võluvõtmed, kuidas sina ise saaksid taas oma elus ohjad enda kätte võtta. Teraapias me ei saa muuta teisi inimesi, vaid iga inimene vastutab ainult iseenda elu ja emotsioonide eest!
Ja vahest tuleb aktsepteerida seda, et me ei saagi kõike muuta ja näha kohe lahendust. „On nagu on“ – kõige parem lause, mis lubab selle olukorral olla ja teha rahu. Ning siis saab toimuda alles edasiminek.
Kuidas minust sai polüterapeut? Minu esimene tütar sündis kaks kuud varem. See teekond oli emotsionaalselt, füüsiliselt ja vaimselt väga raske. Kui kõigest sellest välja tulin, vajasin ise selgust ja korrastust. Lisaks olen olnud kogu elu natukene maailmapäästja ja kui see väljaõpe minuni jõudis, siis ma teele asusin. Läbi 2 aasta praktilise õppe sain väga palju teada iseenda kohta ja tunnen, et töö inimestega on see, mis paneb minu silmad särama. Aastal 2020 alustasin oma õpinguid Teadvusteraapia keskuses esimese grupina polüteraapia väljaõppes. Nüüdseks olen omandanud 4 aastat kogemusepagasit ning aina rohkem näen, kui võimsad on need tööriistad! Polüteraapia looja on koolitaja, kirjanik, vaimse heaolu strateeg ja laialdase kogemusega terapeut Maria Baydar.
Miks tulla? Tulla selleks, et saaksid täielikult tagasi võtta oma väe ja vastutuse elu eest enda kätte. Märkamine ja teadvustamine miks, kuidas ja milleks loob selguse meelele ja mõistusele ning annab võimaluse teha asju uut moodi ja selliselt, mis sind toetab ja väestab. Tule ärata taas üles see särav VÄIKE PRÄÄNIK Sinu sees! Oluline on tahe ja valmisolek muutusteks.
Milliste teemadega võib leida abi polüteraapiast? Ärevushäired, läbipõlemine, enesearmastus, sisemise potentsiaali leidmine, lapsepõlve traumade tervendus, elujõu ja motivatsiooni taastamine, oma tee leidmine, sõltuvused, soov õppida ennast edukalt juhtima jne.
NB! SUVEPAKKUMINE!
Suveks vaimselt vormi!
3x teraapia 60 minutit KOKKU 170 eurot!
Pakkumine kehtib kuni 7.juunini!
Seansid toimuvad PESA ruumides Pärnu mnt 120, Sauel või veebis
Aja broneerimiseks saada meil essi@vaikepraanik.ee või helista 56350112
Osalen karjäärispetsialisti väljaõppes ja ühel päeval koolitusele sõites leidsin end mõttelt, et inimesed, kes kaotavad töö, satuvad tihti peale hoopiski identiteedikriisi.
Mis see töö üldse on? Me kõik puutume oma elus kokku töö ja töö tegemisega. Vanasti oli töö midagi, mis anti põlvest-põlve edasi. Keegi väga ei vaevanud oma pead, kes minust saab, sest selge oli see, kui su vanaisa ja isa olid põllumehed, siis olid ka sina seal põllul. Mida aeg edasi, seda rohkem on valikuid ja võimalusi meile avanenud. Võtmesõna karjäärimaastikul on MUUTUS ja KOHANEMINE. Enam ei saa nii nagu vanasti, sest üks mis kindel- muutus toimub niikuinii. Oleme jõudnud elukestvasse õppesse ja pension ei ole enam asi, mida oodata, sest elada on ka millestki vaja ja midagi tahab ju inimene ikka teha, mitte kodus nelja seina vahel kössitada. Räägitakse, et rotid võivad elada igasugustes tingimustes ja just sellepärast, et nemad muutuvad ja kohanevad kõigega vastavalt vajadusele. Meie inimestena aga tahame hoida kinni vanast turvalisest (töö)keskkonnast, kuigi see töö ei pane meil enam ammu silma särama. Töö on see, mis võtab suurema osa meie päevast ja ajast ning mõnel inimesel kohe on soodumus end töö nimel halastamatult ohverdada.
Mis on identiteedikriis? Juba ajalooliselt on eestlased olnud väga töökad inimesed ja me paljuski oleme õppinud end identifitseerime läbi töö ja saavutuste. Üheltpoolt see ongi loomulik, sest inimene on sotsiaalne olend ja me vajame kiitust, tunnustust ja soovime tunda, et läbi meie midagi muutub ja saab tehtud. Miskipärast pannakse töö tihtipeale esikohale. Võimalik, et see on samuti meie ühiskonna või kultuuri eripära. Ennastohverdavalt paneme tahaplaanile ka oma perekonna ja enda. Miks me oleme valmis iseendast töö nimel üle sõitma? Kuhu kaovad need piirid? Kui inimene seob end üle oma tööga ja panustab sinna kogu oma eluressursi, siis lõpuks võib juhtuda, et kaob ära ka inimene ise. Kui peaks kaduma ka töö, tekibki identiteedikriis, sest enam pole millegi nimel voodist üles tõusta, kaob teadmine, mis mulle üldse meeldib ja mida teha tahaksin. Kes ma olen ilma tööta? Kui me suudaks tööd võtta kui üht osa meie elust mitte ei määratleks end läbi töö, siis oleks igasuguseid tööalaseid ebaõnnestumisi ja muutuseid ka lihtsam läbi protsessida.
Lapsepõlvemustrid ja uskumused Leian, et töösse ära kadumine just selles negatiivses võtmes on paljuski seotud lapsena kaasa võetud mustritest ja kogemustest. Kui tihti me lapsele ütleme, et emme peab tööd tegema ja mul pole aega. Kui palju näevad lapsed oma vanemaid telefoniga rääkimas ja arvutis olemas, sest on vaja tööd teha. Ja pole mitte üldse kauge aeg, kus lapsed jäeti iseseisvalt koju ja mindi ära kolhoosi tööd tegema. Läbi selliste kogemuste õpib laps, et töö on tähtsam kui kõik muud vajadused. Lisaks oleme me paljud omandanud ka teadmise, et kõik teised ongi tähtsamad kui mina. Millegipärast on alati teiste nimel lihtsam asju teha kui iseenda pärast.
Miks me seome enda eraelu tööeluga ja miks me ei oska kehtestada tervislikke piire? Ka selle käitumise taga on palju erinevaid negatiivseid uskumusi. Ma ei ole piisav. Kui ma teen midagi tähtsat, siis antakse mulle saamata jäänud tähelepanu ja kiitust ning armastust. Ehk me paneme ennast sõltuma teistest asjadest ja inimestest, kuigi vastutus ja oskus meie elu kohta peaks olema meis endas. Seega inimesed, kes justkui peavad ennast vähem tähtsaks ja suruvad oma vajadusi alla, satuvad suurema tõenäosusega peale töö kaotust identiteedikriisi, sest on ennast paljuski läbi selle defineerinud ja ilma tööta nad ei ole justkui mitte keegi. Sama muster on ka suhetes, kui toimub üle põimumine ja iseenda piiride kaotamine. Kui meie isiksused on tugevad, meie vundament on korras, siis läheme ka elukriisidest kergemini läbi. Usk iseendasse, oma väärtusesse, enesearmastus, teadmised oma oskustest ja tugevustest annavad kindluse leida uuesti end tööturul seal, kus sulle meeldib.
Usun, et kõigel on põhjus! Kui inimene muutust ei tee, teeb selle tihti peale elu ise läbi haiguse, koondamise või töökaotuse. Töökoha kaotus ja mitte töötamine on korraks päris hea vahepaus, mida kasutada oma MINA üles leidmiseks. Küsi endalt: mis mulle päriselt meeldib teha? Millest olen unistanud, aga töö pärast edasi lükanud? Aega on meil kõigil sama palju, seega millest koosneb sinu päev? Kuhu kaob sinu 24 tundi ning on seal sees piisavalt ka sulle meeldivaid tegevusi? Unistada, et töö saab tehtud on natukene sinisilmne. Töö ei saa kunagi otsa, vaid muutub ajas vastavalt inimese soovidele ja arengule. Ära lükka oma elu edasi. Hakka elama igas hetkes täie kohaloluga. Lapsed kasvad siin ja praegu. Proovime anda eluterveid uskumusi ja mustreid edasi ka oma järglastele, et neist ei saaks läbipõlenud töönarkomaanid, kellel puudub eraelu ja arusaam oma isiksusest ning tervislikest piiridest.
Meil kõigil on oma lood, mida igapäevaselt iseendas kaasas kanname ja jutustame. Need lood, kas toetavad meid või piiravad meid. Oled sa mõelnud, et kust kohast need lood üldse sinu sisse on tulnud? Kas need on üldse sinu enda lood või teiste inimeste lood sinu kohta!
Lapsena me olema nagu käsnad ja näeme kõike, mis meie ümber toimub egotsentriliselt ehk kõik toimub minu pärast. Seega, kui laps näeb vanemaid tülitsemas, siis ta ei mõtle, et emal ja isal oli halb päev ja vaidlevad, vaid tema seda pealt nähes tunneb, et tema on süüdi. Seega lood, mida me lapsena enda peas loome, on tegelikult vajalikud kaitsed meie psüühikale, et siin maailmas hakkama saada. Läbi enda kohta kuuldud lugude, loome endast pildi, milline ma peaksin olema, et olla armastatud ja saada tähelepanu. Või siis kujundame endale hoopis pildi halvast lapsest ja et sinna pilti sobituda, siis jätkame ka niimoodi käitumist. Seega me jätkame elamist nende lugudega, mida oleme endale loonud endast, maailmast, elust, vanematest jne. Ja vanemad laste silmis on alati Jumalad ükskõik, kuidas nad käituvad.
Kasvades suuremaks, nähes maailma, kuuldes teiste lugusid, saame hakata läbi võrdluse nägema, mis ja kuidas veel oleks saanud olla. Ja siis kui me lõpuks oleme valmis, kui üldse kunagi oleme, sukeldume sinna pimedatesse nurkadesse meie sisse. Sukeldume nendesse lugudesse, kuidas sina päriselt lapsena end tundsid nähes oma vanemaid vaidlemas, kuidas sa tundsid, kui sind jäeti lasteaeda kõige viimaseks või kuidas sa tundsid, kui kogu aeg kasvatas sind hoopis vanaema ja oma ema ja isa nägid ainult pühapäeval. Kui suruda kogu see valu ja ebameeldivad mälestused alla ja katta kinni, siis kuhu see kaob? Paraku mitte kuhugile, see talletub kehasse ja hakkab välja lööma suure tõenäosusega mõne haiguse, tervisehäda näol või hoopis vaimses tervises.
Selleks, et uut luua, on vaja leida kõigepealt ressurss, mis istub kinni seal peidetud kohtades meie sees, kus me tegelikult lapsena tajusime, et me oleme valed sellisena nagu me olime sel hetkel. Tuues nähtavale need valusad lood, avaneb sinu aardelaegas, sest kogu see ressurss mis on kulunud nende peitmisele saab lõpuks vabaneda ja hoopis luua uut lugu. Võttes need kõik osad endas vastu, on sul lõpuks võimalus muutuda! Täiskasvanuna on meil ju enda elu ees võimalik vastutada. Me saame valida, otsustada, öelda ei, jaatada, meil on see võime, mida lapsena meil ei olnud. Me saame päriselt luua lõpuks selle loo, mis meid hoiab. Seega ma küsin sinu käest- Kes sa päriselt oled? Mis sulle tegelikult meeldib? Millest sa sooviksid unistada?
Läbi polüteraapia tehnikate on suurepärane võimalus hakata nägema seda suurt pilti, mustreid, uskumusi ja harjumusi, mida oleme endasse peitnud ja mida järgides me ise teadmata kogu aeg elame. Neid märgates, tõstad nad nähtavaks ja automaatselt tekib sul lõpuks oma ellu valiku koht. Kas selles olukorras jätkata samamoodi või teha hoopis teistmoodi. Seega iga päev sama retsepti järgi kooki tehes, tuleb ikka sama kook. Kui muutes ära kasvõi ühe asja seal retseptis, saab hakata küpsema hoopis uus kook.
Mis lood sinu peas sind kannavad ja mis lood sind igapäevaselt hoopis piiravad? Elada on meil kõigil antud ainult ühe korra, seega miks mitte elada hoopis kerguses ja rõõmus ning vabaduses olla see, kellena sa siia maailma päriselt sündisid- selle puhta, rõõmsa hea inimesena! Meis kõigis on see pärl, mis on aastatega paraku mattunud tumedate raskete kihtide alla.
Vaadates täna oma beebit, tabasin end mõttest, et vanematena õpetame varakult lastele selgeks, kuidas olla viisakas teistega. Õpetame ütlema iga asja peale palun ja aitäh, mitte lüüa, öelda tere ja head aega. Aga kui palju me õpetame lastele seda, et kuidas olla viisakas iseendaga, kuidas kehtestada oma piire, kuidas öelda, mida ma tunnen ja mida ma vajan? Kas me ka päriselt aktsepteerime oma lapsi sellistena nagu nad soovivad olla või surume maha nende jonni ja viha öeldes, et nii pole viisakas? Tihtipeale tundes ise selle juures häbi teiste ees ja oskamatust ise oma tunnetega hakkama saada.
Lapsed õpivad väiksena maailma tunnetama läbi oma vanemate ja keskkonna. Nende meel töötab egotsentriliselt ehk kõik, mis nende ümber toimub, seostatakse iseendaga. Kui ema ja isa karjuvad, siis paratamatult tajub laps, et tema on süüdi. Seega lapsed õpivad käituma nii, et nende vanemad oleks õnnelikud. Kõige suurem rõõm lapsele on välja teenida kiitust ja ühte mõnusat paid. Kas me siis mitte varakult ei õpi selgeks seda, et tehes asju nii nagu teistele meeldib, olen ka mina heas nimekirjas ja sobitun keskkonda? Jätkame seda mustrit paraku ka täiskasvanu elus, kuni põleme läbi, uputame end töösse ja ennast täiesti ära kaotame.
Mis siis on “mina pilt” ? See on kogum, mis on tekkinud lapsena kuuldud ja nähtud mõjututest meie enda kohta ümbritsevast. Tihti peale kanname seda pilti kaasas väga pikka aega enne, kui oskame märgata, et kas ikka kõik need lood, mida endale räägin iseenda kohta on ikka minu lood või on need teiste arvamustel kujunenud lood minu kohta. Kes sa siis päriselt oled ja olla tahaksid? Me kõik sünnime puhta lehena, seega jõudes täiskasvanu ikka, olles teadlik lapsepõlvest ümbritsetud mustritest ja uskumustest, saame luua endale oma soovitud mina pildi just sellisena, mis meid toetab ja tiivustab. Jah, sul on võimalus kirjutada ümber oma lugu ja valida hoopis uued rollid, uued mustrid ja harjumused. Miks me ei julge elada oma reeglite järgi, miks me ei julge end kehtestada või miks hoiame 10 küünega kinni uskumustest ja mustritest, mis meid kahjustavad?
Kui me kunagi sündisime puhtana, siis on võimalik see puhas teemant ka enda seest taas üles leida ja ta särama lüüa, sest nüüd oled sa täiskasvanu ja võid, oskad ja saad seda endale lubada! Paraku kõige suurem vangla, kus inimene saab elada on vangla, mis me ise endale oleme loonud. Seega on ka sinul endal olemas see võti, avada värav ja avastada maailma hoopis uue külje alt. Tule polüteraapiasse ja avasta tehnikad, mis aitavad sul lähemale iseendale!
Üks mu hea sõbranna jagas minuga mõtet, mis mind kõnetas ja sooviksin jagada seda ka SINUGA.
Iga päev antakse meile teatud kogus energiat. See, kuidas me seda kasutame on meie enda teha. Kujuta ette, et su pea kohal on sinu energia patarei nagu arvutimängude tegelastel. Sa ärkad hommikul 10 plussiga. Iga mõttetu tüli, vihastamine, negatiivne mõte, enda jagamine asjadesse, mis võtavad rohkem kui annavad, hambad ristis tegemine ja minemine, enda pidev tõestamine ja õigustamine võtavad ära sinult energia plusse. Mis siis juhtub? Õhtuks oled ära kulutanud rohkem, kui sul hommikul oli ning oled omadega täiesti nullis. Kui sa kulutad oma energiat asjadele, mis sind ei toida, siis igapäeva lõpuks oled sa tühi või lausa miinustes. Arvutimängudes tähendab see seda, et sulle on jäänud alles kolmest elust veel 2. Kui kõik elud on raisatud ehk energia läinud juba pikka aega, siis mängus tähendab see GAME OVER. Päris elu lööb see välja esialgu vaimse tervise probleemides ja siis füüsilisena sinu kehas, halvates sinu elujõudu ja elamisrõõmu.
Kuidas neid plusse siis endale juurde toota, kui oled end tühjaks andnud?
Kõigepealt tuleb hakata märkama, kuhu sinu energia iga päev on suunatud ja millele jagatud. Kui sa märkad, siis on sul võimalik seda muuta. Sul on võimalik öelda EI, ma ei anna oma energiat enda õigustamisele või tühistele sõnadele ja teistele meelepäraseks olemisele. Ja öelda JAH asjadele, mis sind laevad ja täidavad. Oluline on ka teadlikult neid oma igapäeva ellu aina rohkem tuua. Ühe miinuse tekitamine võiks tähendada vähemalt 2 plussi juurde laadimist. Seega, mis sind toidab? Kas on see lemmiklaul, sport, raamatud, meditatsioon, hommikune dušš või lihtsalt olemine. Leia vähemalt 10 asja oma igapäeva SOS listi, millega end laadida.
Teine oluline asi on valida, mis seisundis oma asju igapäevaselt teed. Mis seisundis lähed sa tööle? Mis seisundis räägid lapsega? Mis seisundis vaatad end peeglist? Seisund on see, mis loob kogu su elu. Hea on see, et ka seisundit on võimalik ise muuta. Üks väga hea tehnika, mis mind kõnetas on “vaimne garderoob.” Näiteks, kui lähed töölt koju, siis kujutad ette, et paned selga hoopis mõnusa pidžaama kontoririiete asemel. Kui lähed lapsega mängima, tõmbad hoopis mõnusa karu kostüümi selga, mis kohe tekitab tunde kaisutada ja olla mõnus. Varu enda vaimsesse garderoobi erinevaid kostüüme ning muuda oma seisundit igal hetkel. Muidugi üks külm dušš toob sind alati kohale ja loob värsket seisundit ning selge pildi.
Kuidas end tunneksid igapäevaselt, kui elaksid kogu aeg oma energiatega plussis ning sinu panustatud energia asjadesse, inimestesse ja tegevustesse loob hoopis sulle uusi positiivseid plusse ehk uut energiat? Milline õnn oleks hommikul sära silmis ärgata ja õhtul ka sära silmis maga minna. Mul on hea uudis? See kõik ongi võimalik. See kõik on sinu enda kätes ja vastutusel. Sina lood oma elu piirangud, sina valid, kuhu oma energia suunad ja sina otsustad, mis on sinu elus olulisemal kohal nüüd ja praegu. Vana tõde on, et positiivne energia loob positiivset, seega otsusta, kas lased iga päev oma tassi tühjaks oma energiat suvaliselt välja andes või teadlikult andes ja luues hoopis energiat juurde rohkem, kui annad. Võta vastutus ja loo ise oma elu!
Otsusta nüüd koos minuga, et alates praegusest hetkest mina valin ja otsustan mitte raisata oma energiat tühistele asjadele, mis mind ei toida. Luban endale iga päev tegevusi ja hetki, mis mind täidavad ning annavad võimaluse teha veel suuremaid asju ning elada ägedat ja õnnelikku elu!
