Tihti elame oma elu nii, nagu see kestaks igavesti. Plähmerdame siia sinna, vaidleme, rügame ja kiirustame päevast päeva, teadmata isegi mille nimel. Kui sa teaksid, kaua sul elada on jäänud, siis kuidas päriselt igat oma päeva elaksid?
Kas veedad oma päeva nii, et trambid päev otsa ringi ja jätad maha purunenud killud või jääb sinust maha hoopis kergus ja armastus? Su füüsiline keha ükshetk annab alla ja lahkub siit elust, kuid energia, mis maha jätsid läbi oma tegude, sõnade ja olemisega jääb alati sinust maha sind ümbritsevatesse inimestesse ja sinuga kasvõi viivuks kohtunud inimestesse. Energia ei kao kuhugile, nii nagu ütleb ka energia jäävuse seadus.
Elule annab väärtuse see, et ükshetk see lõppeb. Kui miski oleks meie käsutuses lõputult, kaotaks see varem või hiljem oma tähenduse. Ka elu, kui see kestaks igavesti, muutuks lõpuks igavaks. Just elu piiratus teeb iga päeva, iga hetke hinnaliseks. Minu vanaisa oli iga hommik tänulik, et sai ärgata ja olla oma kodus. Talle tegi rõõmu lihtsalt asjad. Ei olnud tal vaja kullast kella, suurt paati või aina rohkem raha. Ta oli õnnelik, et sai taas ühe päeva veeta koos oma perega. Et talle oli kingitud uus elupäev.
Miks me hakkame elu hindama alles siis, kui see hakkab meie käest kaduma? On üks tsitaat, mis ütleb, et elu koosneb hetkedest, kui magad maha hetke, siis magad maha elu!
Mis see hetk siis on?
· Kohalolu – olla täiesti siin ja praegu.
· Vaikus – olla kohal, aga mitte liialdada sõnadega.
· Ehedus ja ausus – olla oma tõelises olemuses.
· Vaikus kahe mõtte vahel
„Aeg ei ole väärtuslik, sest aeg on illusioon. Mida sa näed väärtuslikuna ei ole aeg vaid miski, mis on ajast väljas: praegune hetk. See on tõepoolest väga hinnaline.“ Eckhart Tolle
Sulle on kingitud elu!
Austa seda. Võta see vastu. Kasuta seda targalt.
