Kujuta ette, et sul oleks lubatud päevas kasutada vaid 20 sõna. Milliseid sõnu sa valiksid? Kui palju rohkem kaaluksid sa läbi seda, mida ütled ja mida ütlemata jätad? Mul on olnud võimalus seda harjutust katsetada, kuna olin külmetuse tõttu sunnitud oma häält hoidma ja lihtsalt vaikima. See sundvaikus avas minu jaoks täiesti uue maailma. Vaikus, mis alguses tundus ebamugav, muutus peagi viljakaks pinnaseks uutele mõtetele, mida soovin ka Sinuga jagada.
Küsimused, mis minu peas hakkasid keerlema:
- Kui palju ma tegelikult pean rääkima?
- Mida mul päriselt on vaja öelda?
- Kas mul on üldse vaja seda öelda?
- Kas ma tahan seda öelda?
- Kas ma pean sekkuma või lihtsalt vaatlema?
- Mis juhtub, kui ma midagi ei ütle?
- Kuidas ma saan väljendada end nii, et teised saavad minust aru ka ilma sõnadeta?
Need küsimused aitasid mul mõista, kui suur jõud on vaikimisel. Ja veelgi enam – kui suur vastutus on sõnal.
Sõnadel on oma energia. Me võime teha nendega haiget või luua rõõmu. Kui kasutad sõnu ma pean, mul on vaja, ma olen kohustatud, siis tajud nendes sõnades kindlasti raskust. Kui aga sõnastad need ümber ja ütled ma võin, ma saan, mul on võimalus, siis on hoopiski kergem olla.
Soovitan proovida olla üks päev vait – minimeerida kaasarääkimist, vahele segamist – ning lihtsalt jälgida ja hoolikalt valida, mida suust välja lased. Pole ilmaasjata olemas vanasõna: “Rääkimine hõbe, vaikimine kuld!”
