Meil kõigil on oma lood, mida igapäevaselt iseendas kaasas kanname ja jutustame. Need lood, kas toetavad meid või piiravad meid. Oled sa mõelnud, et kust kohast need lood üldse sinu sisse on tulnud? Kas need on üldse sinu enda lood või teiste inimeste lood sinu kohta!
Lapsena me olema nagu käsnad ja näeme kõike, mis meie ümber toimub egotsentriliselt ehk kõik toimub minu pärast. Seega, kui laps näeb vanemaid tülitsemas, siis ta ei mõtle, et emal ja isal oli halb päev ja vaidlevad, vaid tema seda pealt nähes tunneb, et tema on süüdi. Seega lood, mida me lapsena enda peas loome, on tegelikult vajalikud kaitsed meie psüühikale, et siin maailmas hakkama saada. Läbi enda kohta kuuldud lugude, loome endast pildi, milline ma peaksin olema, et olla armastatud ja saada tähelepanu. Või siis kujundame endale hoopis pildi halvast lapsest ja et sinna pilti sobituda, siis jätkame ka niimoodi käitumist. Seega me jätkame elamist nende lugudega, mida oleme endale loonud endast, maailmast, elust, vanematest jne. Ja vanemad laste silmis on alati Jumalad ükskõik, kuidas nad käituvad.
Kasvades suuremaks, nähes maailma, kuuldes teiste lugusid, saame hakata läbi võrdluse nägema, mis ja kuidas veel oleks saanud olla. Ja siis kui me lõpuks oleme valmis, kui üldse kunagi oleme, sukeldume sinna pimedatesse nurkadesse meie sisse. Sukeldume nendesse lugudesse, kuidas sina päriselt lapsena end tundsid nähes oma vanemaid vaidlemas, kuidas sa tundsid, kui sind jäeti lasteaeda kõige viimaseks või kuidas sa tundsid, kui kogu aeg kasvatas sind hoopis vanaema ja oma ema ja isa nägid ainult pühapäeval. Kui suruda kogu see valu ja ebameeldivad mälestused alla ja katta kinni, siis kuhu see kaob? Paraku mitte kuhugile, see talletub kehasse ja hakkab välja lööma suure tõenäosusega mõne haiguse, tervisehäda näol või hoopis vaimses tervises.
Selleks, et uut luua, on vaja leida kõigepealt ressurss, mis istub kinni seal peidetud kohtades meie sees, kus me tegelikult lapsena tajusime, et me oleme valed sellisena nagu me olime sel hetkel. Tuues nähtavale need valusad lood, avaneb sinu aardelaegas, sest kogu see ressurss mis on kulunud nende peitmisele saab lõpuks vabaneda ja hoopis luua uut lugu. Võttes need kõik osad endas vastu, on sul lõpuks võimalus muutuda! Täiskasvanuna on meil ju enda elu ees võimalik vastutada. Me saame valida, otsustada, öelda ei, jaatada, meil on see võime, mida lapsena meil ei olnud. Me saame päriselt luua lõpuks selle loo, mis meid hoiab. Seega ma küsin sinu käest- Kes sa päriselt oled? Mis sulle tegelikult meeldib? Millest sa sooviksid unistada?
Läbi polüteraapia tehnikate on suurepärane võimalus hakata nägema seda suurt pilti, mustreid, uskumusi ja harjumusi, mida oleme endasse peitnud ja mida järgides me ise teadmata kogu aeg elame. Neid märgates, tõstad nad nähtavaks ja automaatselt tekib sul lõpuks oma ellu valiku koht. Kas selles olukorras jätkata samamoodi või teha hoopis teistmoodi. Seega iga päev sama retsepti järgi kooki tehes, tuleb ikka sama kook. Kui muutes ära kasvõi ühe asja seal retseptis, saab hakata küpsema hoopis uus kook.
Mis lood sinu peas sind kannavad ja mis lood sind igapäevaselt hoopis piiravad? Elada on meil kõigil antud ainult ühe korra, seega miks mitte elada hoopis kerguses ja rõõmus ning vabaduses olla see, kellena sa siia maailma päriselt sündisid- selle puhta, rõõmsa hea inimesena! Meis kõigis on see pärl, mis on aastatega paraku mattunud tumedate raskete kihtide alla.
Kohtume polüteraapias!
