Miks me arvame, et kui saame suureks, siis hakkame tõsiseks, unustame naeru, rõõmu ning ajame iga päev tõsist asja tõsise näoga.
Lastel on selline uskumatu omadus olla aus oma tunnetes ja mõtetes ning öelda asju nii, nagu nemad seda tajuvad. Lapsed ütlevad kõik välja otse ja ausalt, mõtlemata, mis keegi sellest arvab, või, kas see teeb kellelegi haiget. Nad on ausad enda suhtes ja ootavad seda ka maailmalt. Asja võlu on selles, et sul endal hakkab kergem, olles aus ja end välja elades- nuttes, möllates ja vihastades, kui tuleb selline tunne. Lapsed lasevad kõik endast välja ning lähevad eluga edasi. Ja mida teeme meie- täiskasvanud? Surume kõik asjad endasse. Keelame endale olla õnnelik. „Praegu ei ole viisakas nutta ega naerda.“ Kardame öelda, et saime haiget. Karjumine ei ole sünnis, lausa keelatud. Neelame ja surume kõik need tunded alla. Ja mis saab edasi? Sul on raske, sa kannad seda taaka igal pool kaasas. Iga olukord, mis vähegi meenutab sulle seda raskust sinu sees, tekitab sulle seda kõike juurde. Miks me piiname end? Kas tead, kui lasta välja see, mis teis on sel hetkel, kui tuleb see õige tunne või sõna, siis ka teisel inimesel on järelikult seda teilt vaja. Need sõnad võivad talle haiget teha, aga tal on vaja seda kuulda, et ta saaks kontakti iseenda tunnete ja allasurutud lugudega. Ja kui mitte midagi muud ei saa teha, proovi lihtsalt aktsepteerida neid tundeid, andesta ja armasta end alati, ükskõik, mis su elus ka toimub.
Meenuta oma lemmik muinasjuttu? Kas mäletate, et headus võitis alati kurja, armastus võitis alati maailma ja kõik needused. Sinu elu on muinasjutt, mida sa praegu lood. Olles rõõmus, kerguses ning usalduses, oled sa alati toetatud, mõistetud ning hoitud. Tee asju südamest, tee rõõmuga ja hea tundega ning elu peegeldab seda sulle alati vastu! Juhtuvad asjad, mis tunduvad uskumatud ja sinu muinasjutus ongi prints valgel hobusel, haldjast ristiema ja võlukingakesed!
