Osalen karjäärispetsialisti väljaõppes ja ühel päeval koolitusele sõites leidsin end mõttelt, et inimesed, kes kaotavad töö, satuvad tihti peale hoopiski identiteedikriisi.
Mis see töö üldse on? Me kõik puutume oma elus kokku töö ja töö tegemisega. Vanasti oli töö midagi, mis anti põlvest-põlve edasi. Keegi väga ei vaevanud oma pead, kes minust saab, sest selge oli see, kui su vanaisa ja isa olid põllumehed, siis olid ka sina seal põllul. Mida aeg edasi, seda rohkem on valikuid ja võimalusi meile avanenud. Võtmesõna karjäärimaastikul on MUUTUS ja KOHANEMINE. Enam ei saa nii nagu vanasti, sest üks mis kindel- muutus toimub niikuinii. Oleme jõudnud elukestvasse õppesse ja pension ei ole enam asi, mida oodata, sest elada on ka millestki vaja ja midagi tahab ju inimene ikka teha, mitte kodus nelja seina vahel kössitada. Räägitakse, et rotid võivad elada igasugustes tingimustes ja just sellepärast, et nemad muutuvad ja kohanevad kõigega vastavalt vajadusele. Meie inimestena aga tahame hoida kinni vanast turvalisest (töö)keskkonnast, kuigi see töö ei pane meil enam ammu silma särama. Töö on see, mis võtab suurema osa meie päevast ja ajast ning mõnel inimesel kohe on soodumus end töö nimel halastamatult ohverdada.
Mis on identiteedikriis? Juba ajalooliselt on eestlased olnud väga töökad inimesed ja me paljuski oleme õppinud end identifitseerime läbi töö ja saavutuste. Üheltpoolt see ongi loomulik, sest inimene on sotsiaalne olend ja me vajame kiitust, tunnustust ja soovime tunda, et läbi meie midagi muutub ja saab tehtud. Miskipärast pannakse töö tihtipeale esikohale. Võimalik, et see on samuti meie ühiskonna või kultuuri eripära. Ennastohverdavalt paneme tahaplaanile ka oma perekonna ja enda. Miks me oleme valmis iseendast töö nimel üle sõitma? Kuhu kaovad need piirid? Kui inimene seob end üle oma tööga ja panustab sinna kogu oma eluressursi, siis lõpuks võib juhtuda, et kaob ära ka inimene ise. Kui peaks kaduma ka töö, tekibki identiteedikriis, sest enam pole millegi nimel voodist üles tõusta, kaob teadmine, mis mulle üldse meeldib ja mida teha tahaksin. Kes ma olen ilma tööta? Kui me suudaks tööd võtta kui üht osa meie elust mitte ei määratleks end läbi töö, siis oleks igasuguseid tööalaseid ebaõnnestumisi ja muutuseid ka lihtsam läbi protsessida.
Lapsepõlvemustrid ja uskumused Leian, et töösse ära kadumine just selles negatiivses võtmes on paljuski seotud lapsena kaasa võetud mustritest ja kogemustest. Kui tihti me lapsele ütleme, et emme peab tööd tegema ja mul pole aega. Kui palju näevad lapsed oma vanemaid telefoniga rääkimas ja arvutis olemas, sest on vaja tööd teha. Ja pole mitte üldse kauge aeg, kus lapsed jäeti iseseisvalt koju ja mindi ära kolhoosi tööd tegema. Läbi selliste kogemuste õpib laps, et töö on tähtsam kui kõik muud vajadused. Lisaks oleme me paljud omandanud ka teadmise, et kõik teised ongi tähtsamad kui mina. Millegipärast on alati teiste nimel lihtsam asju teha kui iseenda pärast.
Miks me seome enda eraelu tööeluga ja miks me ei oska kehtestada tervislikke piire? Ka selle käitumise taga on palju erinevaid negatiivseid uskumusi. Ma ei ole piisav. Kui ma teen midagi tähtsat, siis antakse mulle saamata jäänud tähelepanu ja kiitust ning armastust. Ehk me paneme ennast sõltuma teistest asjadest ja inimestest, kuigi vastutus ja oskus meie elu kohta peaks olema meis endas. Seega inimesed, kes justkui peavad ennast vähem tähtsaks ja suruvad oma vajadusi alla, satuvad suurema tõenäosusega peale töö kaotust identiteedikriisi, sest on ennast paljuski läbi selle defineerinud ja ilma tööta nad ei ole justkui mitte keegi. Sama muster on ka suhetes, kui toimub üle põimumine ja iseenda piiride kaotamine. Kui meie isiksused on tugevad, meie vundament on korras, siis läheme ka elukriisidest kergemini läbi. Usk iseendasse, oma väärtusesse, enesearmastus, teadmised oma oskustest ja tugevustest annavad kindluse leida uuesti end tööturul seal, kus sulle meeldib.
Usun, et kõigel on põhjus! Kui inimene muutust ei tee, teeb selle tihti peale elu ise läbi haiguse, koondamise või töökaotuse. Töökoha kaotus ja mitte töötamine on korraks päris hea vahepaus, mida kasutada oma MINA üles leidmiseks. Küsi endalt: mis mulle päriselt meeldib teha? Millest olen unistanud, aga töö pärast edasi lükanud? Aega on meil kõigil sama palju, seega millest koosneb sinu päev? Kuhu kaob sinu 24 tundi ning on seal sees piisavalt ka sulle meeldivaid tegevusi? Unistada, et töö saab tehtud on natukene sinisilmne. Töö ei saa kunagi otsa, vaid muutub ajas vastavalt inimese soovidele ja arengule. Ära lükka oma elu edasi. Hakka elama igas hetkes täie kohaloluga. Lapsed kasvad siin ja praegu. Proovime anda eluterveid uskumusi ja mustreid edasi ka oma järglastele, et neist ei saaks läbipõlenud töönarkomaanid, kellel puudub eraelu ja arusaam oma isiksusest ning tervislikest piiridest.
